ma olen prahas koos mingi taieliku idioodikarjaga. ja nagu praegu selgus, ei saa ma tapiga tahti teha, kuna siinsel klaviatuuril neil pole. pohhui.
igatahes olen ma prahas. see on nii kuradi ilus linn, et nutma ajab kohe. tulime siia reedel kahe autoga, koos internatsionaalidega. tana on puhapaev ja homme peame juba tagasi soitma, kahju kohe.
siiasoites selgus saksa-tsehhi piiril, et uks hispaania tudruk oli oma rahakoti koos igasuguste dokumentidega mingisse saksa pensukasse unustanud, niet teine auto keeras ennast ringi ja soitis tagasi. mina neid ootama ei jaanud ja meie jousime ligi viis tundi enne teisi prahasse.
kokku on meil siin neli hispaanlast, keda peab alati kuskil jargi ootama. eile viskas mul siukse kopa ette, et otsustasin omaette minna. heaks pohjuseks oli mozarti requiem, mille kontsert toimus uhes kirikus, kuid kus muudi viimane pilet minu vaga suureks pettumuseks minu nina all maha. kuid siis jalutasin niisama ohtuses prahas ringi. ostsin omale vaga toreda salli uhest neist miljonist putkast, mis siin tanava peal on. seda voib kasutada suvel naiteks rannalinana, see on nii suur.
reedel, kui ka teised olid siia joudnud, laksime vanalinna, et kuskil pubis suua ja juua. ja viieteistminutiline jalutuskaik meie hostelist linna tundus neile sitapeadele taiesti uletamatuna. ja kuna mina olin teejuht, siis kuskile suvalisse urkasse ma ka ei kavatsenud minna. siis sain juba aru, et puuan veeta minimaalselt aega nendega.
eile tahtsid koik uhte superkuuli tiskosse minna ja mina olin juba varem otsustanud, et ei lahe sinna, kuid mulle kaidi nii kaua pinda, et lopuks andsin jarele. ja kui olin juba piisavalt mingit rummilaadset asja omale sisse ajanud, siis ei tundunudki see idee nii halb. kui joudsime tiskosse, siis utlesin keilile, et kumme minutit ja ma kaon siit. isegi hollywood tallinnas on sitaks parem koht. ja siis ma jalle kondisin, labi oise praha, tais nagu tarakan.
ja tana on pohmakas. kuna keili peab ilmselt koik linna vaatamisvaarsused labi jooksma, siis aeti mind liiga vara ules, et lossi minna vaatama ja blaaa. peale lossi saatsin ma teised perse ja laksin oma millegiparast valutava jalaga uhte ulitoredasse kohvikusse, kus soin pastat, join olut ja jumbo lattet ning tombasin monuga suitsu. ja kuna vihma hakkas sadama, siis tulin tagasi hostelisse. ja siin ma olen. teised tulid just tagasi, niet magamisest midagi valja ei tule. keili peab koguaeg midagi tegema, koguaeg peab mingi PLAAN olema, koguaeg peab mingit maja minema vaatama (aaaa.. praegu kuulsin labi ukse, et WE DON'T HAVE A PLAN YET, fakk ta voiks minema kaduda). mitte et see nuud ulinome oleks. mulle lihtsalt ei meeldi sundkorras KOIKI neid asju korraga labi joosta. mulle meeldib ka kohvikus istuda ja tibutavat vihma labi akna vaadata. ja mulle meeldib niisama tanavatel uidata. ja mulle meeldib poodides igast asju nappida. keili jaoks on poed midagi taiesti ebanormaalset. kuna seal raisatakse raha.
tana ohtul ma plaanikohaselt ei kaitu. ma kas magan voi olen kuskil kohvikus.