oh milline nädalavahetus siiani olnud.

eile hommikul vara suundusime internatsionaalidega ja õppejõuga matkama Kaisertal-i, orgu, mis asub ühe kohaliku rahvuspargi keskmes ning kuhu ei vii pea ühtegi autoteed (kuhu ei tohigi autoga sõita keegi, peale seal elavate inimeste, kellel ka suht piiratud see liikumine). retk sihpunkti, meie ööbimiskohta, - keset metsa asuvasse majja, kestis üle kolme tunni, ning tee sinna oli minu jaoks suht põnev. mingi hetk lõppes lai tee ning algas kivine poole meetri laiune rada, mis viis läbi metsa ja jälle läbi metsa ja siis muidugi mäe külje peale, kus sammuke kõrvale oleks tähendanud vormitut olekut kuskil sada meetrit all pool. kõndides mööda seda rada ja aegajalt alla vaadates andis lõpuks ka mu enesekaitseprogramm mulle kerge iiveldushooga märku, et ma ju kardan kõrgust.

kuid siiski ei olnud see nii hull kui küprosel. mul oli ausaltöeldes põnev seda kõrgust jälgida. ja kui me pärast oma sihtkohast edasi veel kõrgemale mägedesse pisema grupiga jätkasime, mööda samasuguseid kitsaid radasid, ei tundnud ma enam üldse, et kartma peaks seda. võibolla hakkan ma lõpuks kõrgusega siin harjuma. eks paistab.

pisema grupiga jätkasime 1600 meetri kõrgusele pisikesse kohvikusse, kust oli ühelt poolt näha kauguses sveitsi alpid ning teises suunas saksamaale kuuluvad mäed. peale kerget puhkust suundusime jälle alla, 800 meetri peale baasi tagasi, kus peale mingit täiesti kasutut loengut saime maitsta kohalikke köögieripärasid, mis loomulikult keilile ei meeldinud. tema virises ainult, et tahaks eesti toite.

üldse ei tundnud ma ennast seal seltskonnas kuigi koduselt. kõik on minust viis kuni kaheksa aastat nooremad ja kõik on nii fann ja kreisi ja blaaaaaaaaaaaa. kuigi alguses tee peal rääkisin koguaeg juttu ühe leedukaga, kes suht mõistlik tundus, tuli hiljem välja, et ta on lihtsalt üks labane, kiimas idioot, kes pole pool aastat nikku saanud.

õhtul, peale kolmandat õlut hirmutasin mehhiklasi, portugaallast ja korealasi sellega, et eestis on talviti mõnikord MIINUS KOLMKÜMMEND KRAADI ja päeval kohati AINULT VIIS TUNDI PÄEVAVALGUST.

hiljem sain endale meie õppejõust väga toreda vestluspartneri, kes korraliku katoliiklasena küsis minu käest, et kuidas see usuasi eestis on. andsin talle sellest korraliku ülevaate, muidugi enda järelduste põhjal. jutt aga läks meil sealt palju sügavamale religiooni teemadele, ning rääkisin talle heldelt oma nägemusest selle teema suhtes. kaasaarvatud sellest, et minu arvates pole piibel midagi muud, kui üks põnev juturaamat, mis oma mõnede punktidega täielikult eitab ja halvustab seda, kuidas mina oma elu elan (muidugi mitte liiga detailselt), ning sellest, et minu arvates on katolik kirik üks maailma kõige mõtetumaid ning tagurlikke institutsioone. tema küsimuse peale, et kas ma kunagi pole vajanud usku kõrgemasse, vastasin ma, et juba ammu pole ma selleks ühegi institutsiooni abi vajanud, mille peale ta märkis, et ma olen -even more advanced than the protestant church, which is an advanced form of catholic church - .. nii tore. igatahes oli meie vestlus nii intensiivne ja huvitav, et ma ei pannud tähelegi, kui olin samalajal mingi vapustavalt hea koogi ära söönud ja selle otsa veel viienda õlu ära joonud. ka õppejõud oli suht paras poiss.

igatahes tervitas ta mind täna hommikul nagu vana sõpra.

täna tulimegi tagasi mägedest. rääkisin tee peal ühe hispaanlasega natuke juttu. ta nägi eelmine aasta ibizal paris hiltonit poole meetri kauguselt.

praegu olen ma aga jube väsinud. ja kuidagi kurb. kahju oli mägedest ära tulla.