peale kahetunnist rahutut und äratus kell 2 öösel.

autoga tunnine sõit itaalia piiri lähedale.

ja siis kolmetunnine ronimine pilkases pimeduses mäetippu. kõigepealt lõpeb mets umbes 1900 meetri kõrgusel. männipõõsad kaovad paarsada meetrit hiljem. ja siis ronimine vaheldumisi mööda libedaks kulutatud kaljut ja kiviklibust teerada, vahepeal mööda metallredelit üles ronides, vahepeal kramplikult trossist kinnihoides.

päiksetõus oli 2718 meetri kõrgusel täiesti imeline.

taevas muutub sügavlillast tumepunaseks, valgus värvib, ennast järjest kõrgemale sirutades, pilved oranzhiks, kollaseks ning lõpuks roosaks. tuul pöörab pilvi ümber päikese ning hetkeks mõtled, et tegu on mingi kauge galaktikaga, mis keerleb ümber oma keskme. päikese tõustes pagevad pilved alla orgudesse, voolates nagu hallid, pehmed jõed eemale sellest justkui kuumast kuradist, mis nad hetk hiljem hajutab. liustikud kaugematel mäetippudel võtavad peaaegu kuuldava ohkega vastu esimesed kiired ning löövad sinakjalt särama.

ja siis, täpselt kell 8 murdsid kiired minu tipule ja kuulutasid uue, sooja päeva algust.

ma tahan kõrgemale!