ammu olen siia juba midagi kirja panema, kuid vahepeal on olnud interneti jamasid, ja autojamasid ja koolijamasid, ja siis polegi eriti tahtmist olnud.

kooliga on meil siin suht kööga, kuna saksakeelseid aineid ei lubata võtta, mis tähendab seda, et nädalas on mul fantastilised kolm loengut. kuid tegelikult see lausa meeldib mulle. mingit stressi pole ja aasta kerget elu kulub ju täitsa ära.

austria on meeletult ilus koht. juba saksamaalt müncheni poolt austriasse sissesõitmine on omamoodi elamus. kui te kunagi siia tulete ja ma teid münchenist kufsteini toon, siis saate aru, mida ma mõtlen.. saksamaa on suht lauge seal, kuid üle mingi künka tulles avaneb nii ilus vaade.. ees on veel killuke saksamaa lauget maad ja siis algab austria oma meeletute mägedega. eile tuli meil siin esimest korda lumi mäetippudele, mis on omakorda täiesti suud mangutama ajav vaatepilt. ootan juba talve, kuna meie külakeses peaks siis kaks meetrit lund maas olema. autoga saab päris põnev siis küll olema. olen juba hetkel suht harjunud nende mägiselt kurviliste teedega. esimesel korral mõtlesin küll, et siia ma nüüd suren, kuid pole viga midagi.

ja inimesed on siin nii sõbralikud. ja nad räägivad nii armsalt oma saksa keelt, millest ma mitte sittagi aru ei saa. alguses tundus see pigem tiroli, kui bavaaria murre nii kummaline, et tundus täiesti võimatuna, et ma siin aastaga saksa keele omale suhu saan. kuid praegu eraldan juba sõnu sellest mulinast. järgmiseks peaks sõnadest ka aru saama. suurepärase keeleteadlasena olen aru saanud, et kohalikud hääldavad a tähte o -ks ning näiteks -rch- häälikut hääldatakse hoch-deutschis pehmemalt, kuid kohalikud võtavad selle ette sügavalt kurgupõhjast kähisedes. on igast muid nüansse, kuid neil võin soovi korral peatuda pikematl kunagi hiljem.

oeh ja autoga on õnneks praegu korras kõik. peale siia jõudmist selgus ju, et üht esiratast hoidis kinni vaid üks polt, teises olid kas murdunud või täitsa lahti. õnneks pidas siiani vastu, ega hakanud saksa autobahnil seda rõvedat häält tegema. muidu oleks võibolla surma saanud. ja peale itaalia reisi andis aku otsad, kuid nüüd on see mure ka murtud. ootan juba põnevusega, mida järgmisena peab välja vahetama hakkama.

ja ma nii igatsen sõprade järgi. vahin pidevalt pilte, igasuguseid ja igaltpoolt ja naeratan siin omaette nagu jobu.. ja siis tuleb jälle nii suur igatsus peale.. ja siis teen igast plaane, mida siin teha võiks, kui kord siia jõuate.

keili käib mulle suht närvidele juba. ta on nii kuradi korralik, et ajab öökima lausa. koguaeg peab millegi pärast muretsema, kõik peab olema organiseeritud ja korras ja puhas, ja auto uksed peab alati kinni panema, kuigi siinses piirkonnas on kriminaliteet ilmselt miinuse poole peal. vahepeal itaalias olles, kui seal koos poolteist liitrit veini ära jõime ja jumala täis olime, mõtlesin, et tuleb oma kastist välja. ei .. järgmine päev, kui kaine oli, oli ta jälle omale need kuradi turvalised seinad ümber tõmmanud. fakk.. mõtlesin, et õpetaks ta siin elama ilma ta ema reegliteta, või mistahes reegliteta, kuid ta on nii kuradi pedant, et koos autoga sõiteski ajab mul sita keema, kui kommenteerib koguaeg, kuidas kas mina või keegi teine liikluseeskirjade vastu eksib. putsi. õnneks läheb ta veebruaris minema.

niisiis.. nii palju siis seekord. järgime kord jälle midagi uut :)