mäed on täiesti imelised asjad. olen viimastel päevadel palju ringi sõitnud siin orgudes ja koguaeg bussi aknast ainult üles mägedesse vahtinud. nagu kisuksid mind sinna üles.
nagu meri. kisub endaga kaasa.
lage maa on jube igav. nagu seisaks, pole mingit liikumist, mingit tõmmet kuskile.
homme lähen jälle mägedesse. seekord 2200 meetrit. ja kui neljapäeval on oodata normaalset ilma, siis lähme juba kolmest öösel mägedesse, et päikesetõusuks ligi kolme kilomeetri kõrgusele jõuda.