issand kuidas ma juba ootan seda, millal ma reisile saaks.. kaks kuud veel kannatust ja piina siin teisel pool lahte, sadu päid, kellele peab ajama seda sama ülistavat juttu karvade tervisest ja erinevate värvi ja asendite kompositsioonide kooskôlast. fakk. aga ehk tasub see ennast kôik ükspäev ära.

iga päev uurin ma kesk-euroopa kaarte ja môôdan isetehtud joonlauaga erinevate sihtpunktide ligikaudseid vahemaid, et siis arvutada, kui palju mul kuluks aega oma tulevasest kodulinnast erinevatesse punktidesse jôudmiseks. jumal teab muidugi, kust ma selle üüratu bensiinikoguse jaoks raha leian. aga unistustes lennata on äge.

rassu tuleb ka vôibolla kaasa paariks nädalaks. see oleks ilus.. hilissuvise itaalia päikese all sôita mööda tundmatuid maastikke ühest suurlinnast teise, vahepeal kuskil bed&breakfastides peatudes. rassu on seal juba käinud, tema teab paremini, kuidas seal on, ma pole kunagi sealmail olnud. ma tunnen ennast jube sitasti, et me pole saanud aega koos veeta, ja et seda siin lähitulevikus päris vähe saab olema. kuid itaalias oleks ilus..

issand kui ma selle reisi peale praegu môtlen tuleb mul jube koduigatsus juba peale. mu armas pisike suvila on üksinda seal kaugel puises, ja ma vôin silmi kinni panematagi näha, kuidas isa seal omaette vaikselt nokitseb.

ja mina orjan siin, mingite hobujôudude nimel.

ehk tasub see ennast kôik ükspäev ära.