läbi sai täna. oligi viimane eksam ja nüüd ma istun ja mõtlen paaniliselt, kas mul on veel midagi teha.. midagigi, mis peaks mingiks ajaks valmis olema või midagi, milleks mingeid sõnu, mõisteid, teooriaid pähe õppida. mingit referaati või tõlkelauseid või uurimistööd. aga ei. mitte midagi. läbi on. ja kusjuures väga edukalt veel isegi. mõnikord mõtlen, et kas tõesti see peabki kõik nii lihtne olema. et kuidas ma siis sellega üheksa aastat tagasi hakkama ei saanud. a no siis.. siis ma olin ikka rumal.

täna oli sotsioloogia eksam, üks mu lemmikainetest sel semestril ja üldse sel esimesel aastal. päris huvitav oli vaadata, kuidas mõni oli tõsiselt vaeva näinud ja mikroskoopilised spikrid omale valmistanud. mõni võttis lihtsalt suured paberid vastustega eksamiküsimustele ja pani need eksamitöö alla, kust siis maha tegi. tagumistes ridades polnud vist kedagi, kes ei oleks nii teinud. kahju kohe. kellele nad huvitav õpivad. õpetajale? enda jaoks küll mitte. ja kade ma küll pole. ma olen neist pea jagu üle igaljuhul.

. . .

mida ma nüüd teen kolm kuud?

oi kuidas ma ootasin neid kuid. ma juba septembris tundis rõõmu sellest, et kolm kuud puhkust esimest korda viimase kümne aasta jooksul (kohutav kogus (ma olen niii vana)). ja nüüd ma tunnen süümekaid, kuna pole midagi teha.

. . .

96% piiritus võtab päris hästi laua pealt värvi maha. ma just proovisin. peaks ema käest seda juurde küsima.

ema annab mulle varsti kanistritäie muda ka. siis ma saan hakata kodus peeneid mudavanne tegema. ja tervis tuleb.

. . .

vastasmajas käib ikka suur ehitus. ehitusmehed joovad liitristest pudelitest õlut.