ja nii nad istusid seal. teine teiselpool kraavi ja plekkpurgid käes, niit nende vahel sorgus. mõlemad liiga uhked selleks, et ise see haigutav vaikus lõpetada. "ma tahan sinuga mängida", mõtles üks neist ja keeras pea vasakule teeseldes ülimat igavust. "mul on käed väsinud juba", ütles teine ja vaatas igatsevalt kodu poole. "ära mine veel", oleks tahtnud esimene karjatada ja tõstis vargsi plekkpurgi suu juurde. "mängime veel", sosistas ta purki, "sa oled mu ainuke sõber".