hommikul enne kella helinat nägin ma vähemalt neli korda unes, kuidas kell helises.

enne seda nägin ma unes, et mu isa suri ära. ta lamas juba kirstus kui ma teda nägin. ma pole vist kunagi niimoodi nutnud nagu siis. ja matustel viskasin ma talle mulda peale, mitte labidaga, vaid kätega.

ja siis ma olin koolis, saksa keeles ja seletasi õpetajale, et `mein Vater ist gestern gestrorben und ich habe nicht für heute gelernt...`.

väga imelik, et unes need tunded nii äärmusest äärmusesse lähevad - ühel hetkel nutad ennast segaseks ja teisel hetkel räägid sellest sündmusest nagu arsti juures käimisest..