Lõpp

Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.

Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid
ma teadsin, sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

lihtsalt üks ilus luuletus, mis hakkas mulle juba mingi kolm aastat tagasi meeldima. doris kareva on ilmselt ainust luuletaja, kelle luuletusi ma vabatahtlikult loen. temas on midagi samasugust nagu minus. see on selline teatudlaadi kurbus. ängistav. valuga-leppimise -kurbus. ma-tean-et-ma-olen-üksi-ja-ma-ei-saa-sinna-midagi-parata-ja-võibolla-ma-ei-tahagi-midagi-muuta -kurbus.

Aeg

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

väljas on sompus ilm. järgmine nädal peaks soojemaks minema.