otse mu aknast välja vaadates tehakse suurelt selgeks, et müüakse uusi kortereid. neid on müüdud juba väga kaua. maja pidi olema valmis aasta tagasi. maja seintest välja turritavad juhtmed ja õues vedelev ehitusprügihunnik annavad mõista, et neil läheb veel natsa aega selle majaga. kuid ometi on juba kaks või kolm pesakonda selle kevadega siia oma tee leidnud. mul on tegelt nagu kahju neist, eriti sellest, kes minu vasta alla omale korteri ostnud ja ennast toredate bürookardinate taha peitnud on.

tegelt on tore, et siia inimesed ilmuvad. uued inimesed on alati toredad.

suvel saan aknad lahti teha ja siis kuulata, mis väljas toimub. inimeste hääli kuulata. majataguse, nurgataguse, põiktänava hääli. need on hoopis teistsugused kui tänavahääled. automüra jääb nats kaugemale.

ja sõbrad omale külla kutsuda ja juuksurit mängida ja pannkooke teha.

mulle meeldivad sõbrad, kuid ma olen oma sõbrad täiesti hooletusse jätnud. hegle ja kats ja erika ja leena ja martti ja gerri. ma olen halb sõber. eelmine kord kui ma erikal külas käisin, tundsin ma ennast juba autsaiderina. ma pole enam üks nende hulgast. ma OLIN seda, aga nüüd ma pole isegi selline tuttav, kellele kohustuslikus korras kord kuus helistada. ja mul ei jätku endal julgust (vist) seda ise teha. tegelikult ma peaksin seda tegema. me oleme ju heglega ikkagi samasugused hüsteerikud ja neurootikud.. ma tõsiselt kohe igatsen nende järgi.

..

mu emal on täna sünnipäev. ma igatsen tema järgi. ma igatsen seda, kuidas ta mulle vastu tuleb, kui ma koju jõuan ja siis mulle pai teeb ja naeratab. ma igatsen seda, kuidas ta oma õige pisut naiivsel moel püüab maailma asjadest aru saada.

..

ma igatsen heade asjade ja heade tunnete järgi. ma peaksin aknad puhtaks pesema, et rohkem head tuppa saaks.