nüüd on käes see aeg aastast, kus metsad juba TUNDUVAD rohelised olevat, kuigi nad seda ei pruugi olla. ma ei saagi õigesti aru, kas see on lehepungade rohelus või kas ma kujutan seda ette või on see hoopis lehtpuude taga olevate kuuskede rohelus.

ma näen väga tihti asju palju rohelisemalt või hallimalt kui nad seda tegelikult on. sellist keskteed nagu ei olekski.

ma unistan.

ja tõsiselt kohe.

kui unistamise eest makstaks palka, poleks mul juba pikemat aega erilist põhjust unistamiseks.

kõige rohkem mulle meeldib unistada metsa vahtides. silmad küll suunatud metsale, kuid pilk rändamas mööda erinevaid kohti, sündmusi, inimesi. ma suudan nii pea liikumatult väga kaua unistada. mõni unistus poegib sada juurde, milledest mõni areneb kõige pisemate detailideni välja.

mõned on just nii rohelised või hallid kui nad tegelikult ongi.

ülejäänud on kõige erinevamates toonides rohelised, läikides veel värskuse niiskusest, tuhmudes kõrvalejäetutena.

mul on kohutavalt hea fantaasia.

peale lohutuse aitab see ka elu seletada .

it´s going to kill me oneday.