ma polegi juba väga ammu haige olnud, vähemalt mitte päriselt. sellise korraliku palaviku ja muu juurde kuuluvaga. juba eile ärkasin hommikul üles ringi käiva peaga ja jubeda väsimusega, kuid kirjutasin selle kõik nädalavahetuse arvele. aga kuna täna hommikul oli täpselt sama lugu, siis palusin mannul omale kraadiklaas tuua. ja see näitas hoobilt 38.1-e.

niisiis olen ma nüüd ametlikult haige. viimati olin ma korralikus palavikus mõned aastad tagasi soomes kui mul oli 39.2. siis sõitis ema päevapealt kohale ja ravis mind kaks päeva. söötis mulle lusikaga puljongit, kuna ma ise ei taibanud ei maast ega ilmast.

õnneks tuleb venna varsti ja toob mulle midagi süüa.

tatratest on möödunud juba igavik ja mind meenutavad sellest reisist vaid pildid, mida ma ei saa oma kaamerast kätte, kuna olen juhtme kuskile väga heasse kohta ära pannud. ma tõsiselt tahaks, et see reis oleks ka minu jaoks olnud elamus, mida ta oli teiste jaoks. aga no ei ole. eelkõige tulevad sellest meelde istumine bussi tartus ja nende inimeste kohtamine esimest korda ja see igavene läbu, mis seal bussis toimus. see jube sitt ja hais ja need ärajoodud näod, mis bussi astudes iga päev vastu vaatasid. võibolla oleks see pidanud mulle meeldima, võibolla leidsin ma endast väikse esteedi.

ma olen otsustanud mitte juua oma sünnipäevani, mis tähendab veel kahte kuud. eelmine nädalavahetus läks täiesti käest ära. kolmabä oli quelle moesõu, peale mida vallutasime mõnede modellidega ühe nurgakese saalist, kust pakuti suupisteid ja veini, ja hakkasime tarbima. niikaua, kuni koht kinni pandi ja me omale veel neli pudelit kaasa vedasime. edasi läks teekond läbi vanalinna erinevate asutuste millegipärast balti jaama kell pool seitse hommikul, kust võtsin takso ja sõitsin koju oksendama.

järgmisel päeval läksin kellu ja mannuga hollywoodi koos mingite meie kooli välismaalastega. kuna plikad pidid ära minema kolmest (mannu oli juba nii täis sel hetkel, et oli kõikidele prantslastele "piilu kummardust" teinud ja vähemalt ühega neist tatti pannud), sain mina kokku lonniga linna peal ja läksime edasi double cafe-sse, kus istusime ja jõime ja sõime nagu sead kella poole kuueni. ja taksoga koju.

reedel oli karini sünnipäev kloostriaidas, ja istusin seal kelluga mingi 12ni. siis viskas ta mind kadriorgu, kus sain kokku taivo ja tema bandega. edasi muidugi angelisse, kus oli kõik nagu ikka. pole mõtet seda enam ümber kirjutama hakata. seekord nägin seal ka tantsija jaaanekit, kes oli üliarmsas printsessikostüümis ja tiaaras ja oi kui purjus. õnneks või kahjuks läks seal elekter ära mingiaeg, mille peale asuti rahvast välja ajama. taivo meelitas veel volkmani juurde edasi jooma, aga kui nad läksid viimase jopet gardekast ära tooma, siis lasin jalga.

laupäeval olin haapsalus. ema ütles mulle, kui ukses sisse astusin, et vaata mis nägu sul peas on. ma ei hakanud talle ütlema, et sellise näo saab kui jood kolm päeva järjest. õhtul käisin veel sõpradega söömas ja joomas laines, kus laulis vello orumets.

pühapäeval läksin ilusti maale villa seina toppima ja sulatasin kamina ees lund, kuna läks meelest linnast vett kaasa osta.

olen viimasel ajal väga paljude vanade sõpradega kokku saanud ja uusi saanud isegi. veel rohkem olen aga mõtelnud üldse sõprade ja sõpruse peale.

ise sain ma umbes 18 aastasena teada, kes on minu päris sõbrad ja kes mitte, kui minu suur saladus lasti haapsalus ringlema. ega sealt midagi eriti alles ei jäänud, praegu on mul haapsalus vaid käputäis sõpru.

peale seda olen tutvunud väga paljude uute inimestega. paljud neist on mu parimad sõbrad, osades olen pidanud kõvasti pettuma, seda ka ilmselt tänu sellele, et usaldan inimesi pimesi. ja inimestes pettumine jätab ikka jälje küll, kuigi olen püüdnud mõelda sellele, et head leidub meist kõigist. mind teeb see õelaks. eriti nende inimeste suhtes, kes on minu või mu lähedaste suhtes halvasti käitunud. ja ma ei suudaks neile seda andestada. ma sülitaks neile näkku, kui nad seda minult paluksid.