peale kahetunnist rahutut und äratus kell 2 öösel.

autoga tunnine sõit itaalia piiri lähedale.

ja siis kolmetunnine ronimine pilkases pimeduses mäetippu. kõigepealt lõpeb mets umbes 1900 meetri kõrgusel. männipõõsad kaovad paarsada meetrit hiljem. ja siis ronimine vaheldumisi mööda libedaks kulutatud kaljut ja kiviklibust teerada, vahepeal mööda metallredelit üles ronides, vahepeal kramplikult trossist kinnihoides.

päiksetõus oli 2718 meetri kõrgusel täiesti imeline.

taevas muutub sügavlillast tumepunaseks, valgus värvib, ennast järjest kõrgemale sirutades, pilved oranzhiks, kollaseks ning lõpuks roosaks. tuul pöörab pilvi ümber päikese ning hetkeks mõtled, et tegu on mingi kauge galaktikaga, mis keerleb ümber oma keskme. päikese tõustes pagevad pilved alla orgudesse, voolates nagu hallid, pehmed jõed eemale sellest justkui kuumast kuradist, mis nad hetk hiljem hajutab. liustikud kaugematel mäetippudel võtavad peaaegu kuuldava ohkega vastu esimesed kiired ning löövad sinakjalt särama.

ja siis, täpselt kell 8 murdsid kiired minu tipule ja kuulutasid uue, sooja päeva algust.

ma tahan kõrgemale!

see mitte-millegi-tegemine siin pisilinnas mõjub mu rahakotile hävitavalt. no tegelt mõjub lihtsalt mu eksisteerimine siin ilmas hävitavalt mu rahakotile. mida iseenesest ei oleks, kui ma ei eksisteeriks. jube filosoofiline bullshit, kas pole?

igatahes.. siin linnas on üks tore pood, kus ma liiga tihti käin. viimasel ajal olen peamiselt tegelenud nende De Puta Madre lettide tühjendamisega. täiesti fantastiline uus kaubamärk minu jaoks. kahju, et neil veel teksaseid müüki pole tulnud. täna ostsin omale kaks uut särki. ühe selja peal on suurelt STUNT MAN, teise peal FUCK HEIDI. kahjuks oli TONIGHT I'M SBALLATO (vms, ODAV igatahes) liiga väike, muidu oleks selle ka kaasa saanud.

igatahes mulle helistatakse sealt poest kohe, kui midagi uut ja toredat tuleb.

mäed on täiesti imelised asjad. olen viimastel päevadel palju ringi sõitnud siin orgudes ja koguaeg bussi aknast ainult üles mägedesse vahtinud. nagu kisuksid mind sinna üles.
nagu meri. kisub endaga kaasa.
lage maa on jube igav. nagu seisaks, pole mingit liikumist, mingit tõmmet kuskile.
homme lähen jälle mägedesse. seekord 2200 meetrit. ja kui neljapäeval on oodata normaalset ilma, siis lähme juba kolmest öösel mägedesse, et päikesetõusuks ligi kolme kilomeetri kõrgusele jõuda.

oh milline nädalavahetus siiani olnud.

eile hommikul vara suundusime internatsionaalidega ja õppejõuga matkama Kaisertal-i, orgu, mis asub ühe kohaliku rahvuspargi keskmes ning kuhu ei vii pea ühtegi autoteed (kuhu ei tohigi autoga sõita keegi, peale seal elavate inimeste, kellel ka suht piiratud see liikumine). retk sihpunkti, meie ööbimiskohta, - keset metsa asuvasse majja, kestis üle kolme tunni, ning tee sinna oli minu jaoks suht põnev. mingi hetk lõppes lai tee ning algas kivine poole meetri laiune rada, mis viis läbi metsa ja jälle läbi metsa ja siis muidugi mäe külje peale, kus sammuke kõrvale oleks tähendanud vormitut olekut kuskil sada meetrit all pool. kõndides mööda seda rada ja aegajalt alla vaadates andis lõpuks ka mu enesekaitseprogramm mulle kerge iiveldushooga märku, et ma ju kardan kõrgust.

kuid siiski ei olnud see nii hull kui küprosel. mul oli ausaltöeldes põnev seda kõrgust jälgida. ja kui me pärast oma sihtkohast edasi veel kõrgemale mägedesse pisema grupiga jätkasime, mööda samasuguseid kitsaid radasid, ei tundnud ma enam üldse, et kartma peaks seda. võibolla hakkan ma lõpuks kõrgusega siin harjuma. eks paistab.

pisema grupiga jätkasime 1600 meetri kõrgusele pisikesse kohvikusse, kust oli ühelt poolt näha kauguses sveitsi alpid ning teises suunas saksamaale kuuluvad mäed. peale kerget puhkust suundusime jälle alla, 800 meetri peale baasi tagasi, kus peale mingit täiesti kasutut loengut saime maitsta kohalikke köögieripärasid, mis loomulikult keilile ei meeldinud. tema virises ainult, et tahaks eesti toite.

üldse ei tundnud ma ennast seal seltskonnas kuigi koduselt. kõik on minust viis kuni kaheksa aastat nooremad ja kõik on nii fann ja kreisi ja blaaaaaaaaaaaa. kuigi alguses tee peal rääkisin koguaeg juttu ühe leedukaga, kes suht mõistlik tundus, tuli hiljem välja, et ta on lihtsalt üks labane, kiimas idioot, kes pole pool aastat nikku saanud.

õhtul, peale kolmandat õlut hirmutasin mehhiklasi, portugaallast ja korealasi sellega, et eestis on talviti mõnikord MIINUS KOLMKÜMMEND KRAADI ja päeval kohati AINULT VIIS TUNDI PÄEVAVALGUST.

hiljem sain endale meie õppejõust väga toreda vestluspartneri, kes korraliku katoliiklasena küsis minu käest, et kuidas see usuasi eestis on. andsin talle sellest korraliku ülevaate, muidugi enda järelduste põhjal. jutt aga läks meil sealt palju sügavamale religiooni teemadele, ning rääkisin talle heldelt oma nägemusest selle teema suhtes. kaasaarvatud sellest, et minu arvates pole piibel midagi muud, kui üks põnev juturaamat, mis oma mõnede punktidega täielikult eitab ja halvustab seda, kuidas mina oma elu elan (muidugi mitte liiga detailselt), ning sellest, et minu arvates on katolik kirik üks maailma kõige mõtetumaid ning tagurlikke institutsioone. tema küsimuse peale, et kas ma kunagi pole vajanud usku kõrgemasse, vastasin ma, et juba ammu pole ma selleks ühegi institutsiooni abi vajanud, mille peale ta märkis, et ma olen -even more advanced than the protestant church, which is an advanced form of catholic church - .. nii tore. igatahes oli meie vestlus nii intensiivne ja huvitav, et ma ei pannud tähelegi, kui olin samalajal mingi vapustavalt hea koogi ära söönud ja selle otsa veel viienda õlu ära joonud. ka õppejõud oli suht paras poiss.

igatahes tervitas ta mind täna hommikul nagu vana sõpra.

täna tulimegi tagasi mägedest. rääkisin tee peal ühe hispaanlasega natuke juttu. ta nägi eelmine aasta ibizal paris hiltonit poole meetri kauguselt.

praegu olen ma aga jube väsinud. ja kuidagi kurb. kahju oli mägedest ära tulla.

ära hõiska enne õhtut, onju.

eile, kui meil oli erasmuste koosolek, siis soovis internatsionaalse osakonna juhataja meie kahega eraldi rääkida. saime teada, et meil lubatakse siiski võtta need saksa keelsed ained, mida olime soovinud siia tulles saada. täna helistas mulle ka meie saksa keele õppejõud eestist ja siis tuli välja, et koolist oli helistanud üks prorektoritest isiklikult sellele juhatajale ja seletanud, miks meile nende ainete võimaldamine nii vajalik on. päris huvitav. olin selle teemal rääkinud oma kooli õppeosakonnaga just eelmine nädal ja ilmselt hakkas sealt siis asi hargnema, kuni prorektorini välja. päris vinge kool mul.

see tähendab nüüd, et saame juurde saksa keelsed ärijuhtimise ja turunduse. ja järgmisel semestril veel midagi, ei mäleta kohe, mida.

aga põnev oli seda juhatajat jälgida. nagu vagus poiss oli kohe võrreldes selle kindla ei -ga, mis meile algusesnäkku paisati. saksa keele õppejõud rääkis ka, et teda oli vist päris kõvasti tambitud. kahju kohe. a noh, mis teha.

ma olen haiglane. mitte haige, kuna palavikku mul pole, aint mingi eri rõve köha ja juba taanduv kurguvalu. pühapäeva öösel ei saanud viimase pärast magadagi. sõin terve öö igasuguseid ema poolt kaasapandud ravimeid risti ja ilmselt tänu sellele vastu hommikut ka magama jäin. homme on kodune päev. ei trügi kohe mitte kooli. loomulikult ei saanud keili sellest aru, et ta peab kooli üksi minema. et ma peaks ka ikka minema. persse mingu. ma pean terveks saama, sest reedel lähme me internatsionaalidega oma esimesele ekskursioonile lähedal asuvasse loodusparki, kus veedame tervelt kaks päeva. hakkame nii pea iga teine nädal kuskil käima. külastame veel swarovski ja riedel glasi ja bmw ja sandozi tehaseid ja mingit hõbedakaevandust ja mingeid asju veel. päris põnev peaks olema.

ja kuna ma olen haiglane, siis ei saanud ma ka täna minna koos keili ja mingite internatsionaalidega suusatama. ma olin nii kade, kui keili rääkis, et oli 3200 meetri kõrgusel omal lauaga käe välja väänanud. aga nohh.. hooaeg pole enam üldse kaugel ja kaua ma ikka haige enam olen. võibolla lähen pühabä ise ka proovima.

aga nüüd tudile. järsku on homme juba parem.

ammu olen siia juba midagi kirja panema, kuid vahepeal on olnud interneti jamasid, ja autojamasid ja koolijamasid, ja siis polegi eriti tahtmist olnud.

kooliga on meil siin suht kööga, kuna saksakeelseid aineid ei lubata võtta, mis tähendab seda, et nädalas on mul fantastilised kolm loengut. kuid tegelikult see lausa meeldib mulle. mingit stressi pole ja aasta kerget elu kulub ju täitsa ära.

austria on meeletult ilus koht. juba saksamaalt müncheni poolt austriasse sissesõitmine on omamoodi elamus. kui te kunagi siia tulete ja ma teid münchenist kufsteini toon, siis saate aru, mida ma mõtlen.. saksamaa on suht lauge seal, kuid üle mingi künka tulles avaneb nii ilus vaade.. ees on veel killuke saksamaa lauget maad ja siis algab austria oma meeletute mägedega. eile tuli meil siin esimest korda lumi mäetippudele, mis on omakorda täiesti suud mangutama ajav vaatepilt. ootan juba talve, kuna meie külakeses peaks siis kaks meetrit lund maas olema. autoga saab päris põnev siis küll olema. olen juba hetkel suht harjunud nende mägiselt kurviliste teedega. esimesel korral mõtlesin küll, et siia ma nüüd suren, kuid pole viga midagi.

ja inimesed on siin nii sõbralikud. ja nad räägivad nii armsalt oma saksa keelt, millest ma mitte sittagi aru ei saa. alguses tundus see pigem tiroli, kui bavaaria murre nii kummaline, et tundus täiesti võimatuna, et ma siin aastaga saksa keele omale suhu saan. kuid praegu eraldan juba sõnu sellest mulinast. järgmiseks peaks sõnadest ka aru saama. suurepärase keeleteadlasena olen aru saanud, et kohalikud hääldavad a tähte o -ks ning näiteks -rch- häälikut hääldatakse hoch-deutschis pehmemalt, kuid kohalikud võtavad selle ette sügavalt kurgupõhjast kähisedes. on igast muid nüansse, kuid neil võin soovi korral peatuda pikematl kunagi hiljem.

oeh ja autoga on õnneks praegu korras kõik. peale siia jõudmist selgus ju, et üht esiratast hoidis kinni vaid üks polt, teises olid kas murdunud või täitsa lahti. õnneks pidas siiani vastu, ega hakanud saksa autobahnil seda rõvedat häält tegema. muidu oleks võibolla surma saanud. ja peale itaalia reisi andis aku otsad, kuid nüüd on see mure ka murtud. ootan juba põnevusega, mida järgmisena peab välja vahetama hakkama.

ja ma nii igatsen sõprade järgi. vahin pidevalt pilte, igasuguseid ja igaltpoolt ja naeratan siin omaette nagu jobu.. ja siis tuleb jälle nii suur igatsus peale.. ja siis teen igast plaane, mida siin teha võiks, kui kord siia jõuate.

keili käib mulle suht närvidele juba. ta on nii kuradi korralik, et ajab öökima lausa. koguaeg peab millegi pärast muretsema, kõik peab olema organiseeritud ja korras ja puhas, ja auto uksed peab alati kinni panema, kuigi siinses piirkonnas on kriminaliteet ilmselt miinuse poole peal. vahepeal itaalias olles, kui seal koos poolteist liitrit veini ära jõime ja jumala täis olime, mõtlesin, et tuleb oma kastist välja. ei .. järgmine päev, kui kaine oli, oli ta jälle omale need kuradi turvalised seinad ümber tõmmanud. fakk.. mõtlesin, et õpetaks ta siin elama ilma ta ema reegliteta, või mistahes reegliteta, kuid ta on nii kuradi pedant, et koos autoga sõiteski ajab mul sita keema, kui kommenteerib koguaeg, kuidas kas mina või keegi teine liikluseeskirjade vastu eksib. putsi. õnneks läheb ta veebruaris minema.

niisiis.. nii palju siis seekord. järgime kord jälle midagi uut :)