mulle pole kunagi väikesed lapsed meeldinud. minu arvates peaks nad panema võimalikult lühikese keti otsa ja soovitavalt ka mingisugune suupulk veel hammaste vahele. siis ei kosta kisa nii jubedalt.

oma poolvenna järjekordse poja vaatamine ei tekita minus mingeid emotsioone. seda enam, et ta puterdab oma pool-eesti, pool-soome keeles, ja ei suuda kuidagi aru saada, kui ma talle mingeid sõnu proovin eesti keeles selgeks teha.

aga vaadates seda, kuidas pisike Paula-Rebeca nagu lõigatult nutmise lõpetab, kui mu venna talt sipukaid jalast tõmbab, kuidas ta naeratab oma pooleteistnädalast naeratust, kui venna talle nina vastu nägu surub, ja kuidas ta oma väsimustest kõõrdis silmadega mulle osta vaatab ja samalajal pöialt suhu topib, muudab mu arvamust paljuski.

vähemalt selle pisikese plika suhtes.