käisin mõnda aega tagasi oma pisikest vennatütart vaatamas. ta on just selline pisike ja krimpsus, nagu väiksed lapsed olema peavad. ja tal olid tumedad juuksed ka juba peas. ma loodan, et tal saavad olema suured ja pruunid nukusilmad ja et temast sirgub pikk ja ilus plika.
tal on juba nimi ka, Paula. nats nagu mu vanaema nimi oli, Pauliine.

mõnikord ma mõtlen, et miks mulle mu vanaema nii meeldib, kuigi ma teda eriti ei tundnud. ma olin suht noor ka, kui ta ära suri. vanade piltide peal näeb ta nii.. vanaema välja. vanaisa mulle ei meeldinud eriti, ta oli väga kuri. aga vanaema oli tore, ma ronisin talle alati öösel kaissu, siis kui mul maal jube magada oli.

soomes olin seekord isa juures öösiti pea koguaeg. nii kummaline oli minna esimest korda tema juurde. ma pole seal juba üle aasta käinud, aga selline tunne oli, nagu poleks seda aega vahepeal olnud. kõik asjad olid samade kohtade peal, kus vanasti.

isa on ka nii vanaks jäänud mul. lõikasin tal ükspäev juukseid ja siis hakkasin järsku nutma tal selja taga, nimodi vaikselt. ta istus seal tooli peal pea ettepoole kaldus, ja ma ei ütelnud talle ka, et ta pea üles tõstaks, et siis mul parem lõigata. ma lihtsalt lõikasin vaikselt, pisarad silmis, vaatasin teda ja mõtlesin, kui väga palju ma teda ikka armastan.