"Jack, I swear..."

ma käisin nüüd soomes kinos vaatamas "brokeback mountain" -i. peale kinost väljaastumist mõtlesin, et oli natuke aeglane film, kuid praegu tagantjärgi sellele mõteldes arvan ma, et ma pole vist aastaid juba nii head filmi näinud.

juba kinos istumine ja filmi vaatamine oli täiesti omamoodi elamus. ma kuulsin täiesti vabalt, kuidas inimestel telefonid taskus vaikse peale pandult vibreerisid või kuidas kuskil kellegil popcorn hamba all praksus, kuna absoluutselt kõik istusid pea terve filmi ajal täiesti vaikselt, häält tegemata. ja terve saal oli rahvast täis. ma pole eales nii rahulikku kinopublikut näinud.

ma ei mäleta täpselt, millal mul esimest korda pisarad selle filmi jooksul silma tulid, aga kui nad kord juba tulid, siis seda terve filmi vältel lõpuni välja.

ja ma ka niimoodi eriti ei naera kinos naljade peale, nagu selle filmi ajal. kõva häälega ja häbenemata.

ma juba praegu tahaksin seda filmi uuesti vaadata. ta haarab täiesti endasse kogu oma kurbuse, julmuse, ilu ja rõõmuga. annab sellise vabastava tunde. nagu oleks ise kapist välja tulnud, mitte kuidagi vaikselt hiilides, vaid jalaga uksed valla lüües ja tervele maailmale karjudes:

"SIIN MA NÜÜD OLEN JA KUI MA TEILE EI MEELDI, SIIS MINGE KÕIK VITTU!!"