mis toimub?
mul on jälle masendus. selline kurgupõhjas nuuksuv masendus, mis ei lase normaalselt mõtelda. mis masohhistlikult kisub mu mõtted halbade asjade peale. selle peale, kui mõtetut elu ma elan. kui mõtetu ma ise olen. ja ükskõik, kui palju ma ka ei unistaks ilusast, ikka leian ma ennast sealt põhjast pori sees vingerdamast. mul ei lähe hästi. kohe kuidagi ei lähe hästi. ma ei suuda ennast peeglistki vaadata. endale silma vaadata. pilk uitab igalpool mujal näos.
mõnikord ma mõtlen surma peale. huvitav, kas see teeks mu elu kergemaks? mõnikord on mul nii nii raske olla, et ma mõtlen selle peale, kuidas ütlen siin head ööd ja siis jään magama. ma nii tahaks puhkust sellest kõigest, mille sees ma olen. ma tahaks sellest välja. aga ma lihtsalt ei tea, kuidas seda teha. mul pole õrna aimu ka, kuidas.