kõik on nii puhas ja selge
ja ma tunnen, kuidas mu meeled haaravad seda
avatust, avarust,
pöörates pahupidi ja jättes kõrvale kõik,
mis on aegadega kogunenud
ning settinud põhjale,
et ma unustaksin,
milline ma välja näen.
et ma kaotaksin tee sügavusse,
kus ma tegelikult olen.

pehme tuule embuses
varbad jääkülmas vees
seisan ikka veel siinsamal rannal,
kus aastaid tagasi vahtisin vastaskaldale,
seljaga linna poole,
et keegi ei näeks, kuidas ma nutan.

päike on jälle väljas,
ja ma ei teadnudki,
et taevas võib nii sinine olla..
jah, ma saan sinna,
ma olen varsti kodus.