ma olen väsinud ja ma pole kunagi kevadel nii väsinud olnud. ka pole ma kunagi nii nõrk olnud kui praegu. issand jumal kui närvidele mulle käib praegu see tola, kes mu kõrval istub ja RÄMEDALT klaviatuuri vägistab. arnold oksmaa. ongi. ta näeb välja nagu väike ahv oraanzhis pluuses.

ma olen harjunud kerge eluga. teatud nähtuste puhul, millel on kindlad tunnusjooned ja mis kulgevad piki kindlat rada ning mis omavad minu jaoks elulist tähtsust (st minu enda heaolu - nii füüsiline kui emotsionaalse - sõltub sellest), ei salli ma radikaalseid erandeid. on selge, et mingit nähtust ilma erandita ei ole ning sellest lähtuvalt pean ka mina kompromisse tegema, kuid kui must ja valge on selgunenud juba mingiks lillakasroheliseks, siis on halvasti. see teeb elu raskeks.