vennal on täna sünnipäev. nüüd me oleme täpselt kümme päeva ühevanused. kümme päeva tagasi oli ema sünnipäev, kümne päeva pärast on minu. sel aastal mahuvad meie kolme sünnipäevad kahe nädala sisse - emal oli esmaspäeval, minu oma lõpetab selle sarja pühapäeval, emadepäeval. lahe!

You’ll be given love
You’ll be taken care of
You’ll be given love
You have to trust it
Maybe not from the sources
You’ve poured yours
Into
Maybe not
From the directions
You are
Staring at
Twist your head around
It’s all around you
All is full of love
All around you
All is full of love
You just ain’t receiving
All is full of love
Your phone is off the hook
All is full of love
Your doors are all shut
All is full of love

ma ronin täna kõrgele katusele, et seal särada õhtuses päikesepaistes. et tunda, et mind vajatakse, inimesed sagimas minu ümber. et olla kuldvasikas kasvõi hetkeks, kellegile, seal kuskil. niikaua, kuni päikesekiired enam mu pinnalt ei murdu. niikaua, kuni on aeg muutuda jälle tuhkatriinuks.

nüüd on käes see aeg aastast, kus metsad juba TUNDUVAD rohelised olevat, kuigi nad seda ei pruugi olla. ma ei saagi õigesti aru, kas see on lehepungade rohelus või kas ma kujutan seda ette või on see hoopis lehtpuude taga olevate kuuskede rohelus.

ma näen väga tihti asju palju rohelisemalt või hallimalt kui nad seda tegelikult on. sellist keskteed nagu ei olekski.

ma unistan.

ja tõsiselt kohe.

kui unistamise eest makstaks palka, poleks mul juba pikemat aega erilist põhjust unistamiseks.

kõige rohkem mulle meeldib unistada metsa vahtides. silmad küll suunatud metsale, kuid pilk rändamas mööda erinevaid kohti, sündmusi, inimesi. ma suudan nii pea liikumatult väga kaua unistada. mõni unistus poegib sada juurde, milledest mõni areneb kõige pisemate detailideni välja.

mõned on just nii rohelised või hallid kui nad tegelikult ongi.

ülejäänud on kõige erinevamates toonides rohelised, läikides veel värskuse niiskusest, tuhmudes kõrvalejäetutena.

mul on kohutavalt hea fantaasia.

peale lohutuse aitab see ka elu seletada .

it´s going to kill me oneday.

ja nii nad istusid seal. teine teiselpool kraavi ja plekkpurgid käes, niit nende vahel sorgus. mõlemad liiga uhked selleks, et ise see haigutav vaikus lõpetada. "ma tahan sinuga mängida", mõtles üks neist ja keeras pea vasakule teeseldes ülimat igavust. "mul on käed väsinud juba", ütles teine ja vaatas igatsevalt kodu poole. "ära mine veel", oleks tahtnud esimene karjatada ja tõstis vargsi plekkpurgi suu juurde. "mängime veel", sosistas ta purki, "sa oled mu ainuke sõber".

Lõpp

Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.

Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid
ma teadsin, sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

lihtsalt üks ilus luuletus, mis hakkas mulle juba mingi kolm aastat tagasi meeldima. doris kareva on ilmselt ainust luuletaja, kelle luuletusi ma vabatahtlikult loen. temas on midagi samasugust nagu minus. see on selline teatudlaadi kurbus. ängistav. valuga-leppimise -kurbus. ma-tean-et-ma-olen-üksi-ja-ma-ei-saa-sinna-midagi-parata-ja-võibolla-ma-ei-tahagi-midagi-muuta -kurbus.

Aeg

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

väljas on sompus ilm. järgmine nädal peaks soojemaks minema.

otse mu aknast välja vaadates tehakse suurelt selgeks, et müüakse uusi kortereid. neid on müüdud juba väga kaua. maja pidi olema valmis aasta tagasi. maja seintest välja turritavad juhtmed ja õues vedelev ehitusprügihunnik annavad mõista, et neil läheb veel natsa aega selle majaga. kuid ometi on juba kaks või kolm pesakonda selle kevadega siia oma tee leidnud. mul on tegelt nagu kahju neist, eriti sellest, kes minu vasta alla omale korteri ostnud ja ennast toredate bürookardinate taha peitnud on.

tegelt on tore, et siia inimesed ilmuvad. uued inimesed on alati toredad.

suvel saan aknad lahti teha ja siis kuulata, mis väljas toimub. inimeste hääli kuulata. majataguse, nurgataguse, põiktänava hääli. need on hoopis teistsugused kui tänavahääled. automüra jääb nats kaugemale.

ja sõbrad omale külla kutsuda ja juuksurit mängida ja pannkooke teha.

mulle meeldivad sõbrad, kuid ma olen oma sõbrad täiesti hooletusse jätnud. hegle ja kats ja erika ja leena ja martti ja gerri. ma olen halb sõber. eelmine kord kui ma erikal külas käisin, tundsin ma ennast juba autsaiderina. ma pole enam üks nende hulgast. ma OLIN seda, aga nüüd ma pole isegi selline tuttav, kellele kohustuslikus korras kord kuus helistada. ja mul ei jätku endal julgust (vist) seda ise teha. tegelikult ma peaksin seda tegema. me oleme ju heglega ikkagi samasugused hüsteerikud ja neurootikud.. ma tõsiselt kohe igatsen nende järgi.

..

mu emal on täna sünnipäev. ma igatsen tema järgi. ma igatsen seda, kuidas ta mulle vastu tuleb, kui ma koju jõuan ja siis mulle pai teeb ja naeratab. ma igatsen seda, kuidas ta oma õige pisut naiivsel moel püüab maailma asjadest aru saada.

..

ma igatsen heade asjade ja heade tunnete järgi. ma peaksin aknad puhtaks pesema, et rohkem head tuppa saaks.

ma olen väsinud ja ma pole kunagi kevadel nii väsinud olnud. ka pole ma kunagi nii nõrk olnud kui praegu. issand jumal kui närvidele mulle käib praegu see tola, kes mu kõrval istub ja RÄMEDALT klaviatuuri vägistab. arnold oksmaa. ongi. ta näeb välja nagu väike ahv oraanzhis pluuses.

ma olen harjunud kerge eluga. teatud nähtuste puhul, millel on kindlad tunnusjooned ja mis kulgevad piki kindlat rada ning mis omavad minu jaoks elulist tähtsust (st minu enda heaolu - nii füüsiline kui emotsionaalse - sõltub sellest), ei salli ma radikaalseid erandeid. on selge, et mingit nähtust ilma erandita ei ole ning sellest lähtuvalt pean ka mina kompromisse tegema, kuid kui must ja valge on selgunenud juba mingiks lillakasroheliseks, siis on halvasti. see teeb elu raskeks.

eile õhtul jõime õllet. ja piilupart tõi suurepäraseid krabipulkasid, mis on tegelt tehtud hoopis surimi kalalihast (ma pidin praegu tõesti prügikasti selle nime pärast ronima), aga oleks nagu päris olnud. mis sest, et ma ei tea mismoodi PÄRIS krabiliha maitseb. (aga vähiliha ma olen söönud ja kuna nad samast puust on tehtud, siis ilmselt maitseb krabi samamoodi nagu vähk.) ja nii me istusime siin vana kriibitud laua ümber ja ajasime juttu. piilupart tuli otse töölt ja oli närvis ja siis rääkis mulle pikalt-laialt, mis neil tööl toimub ja toimumas on. ma ausaltöeldes ei saanud enamalt jaolt millestki aru, aga ma olen tõsiselt hea kuulaja. ja seda tal vaja oli ka.

natuke hiljem liitus meiega ka anjuuhin, kellele ma lõikasin jälle eriti laheda sonksi pähe. ma olin selleks hetkeks juba väheke täis ja tänu sellele võtsin kohe julgemalt. ja eile mul ei olnud isegi selget nägemust sellest, milline lõpptulemus olema peaks. nii tore on lihtsalt lõigata. nii, et vahepeal tuleb jälle mingi lahe idee, kuidas edasi minna. ja siis jälle uus idee ja jälle uus ja uus. nii võiks ju tegelt terve pea puhtaks pügada, aga seda muidugi juhul, kui juukseid lõigata ei oska.

nüüd aga värskendava vihmasaju kaudu põtra.

..
madonna "hollywood" -video on ikka eriti lahe. eriti see koht, kus ta selle sinise palliga rabeleb.

täna on jälle neljabä. nii tore. kerge tunne kohe, et sel nädalal enam kooli ei pea minema. järgmiseks nädalaks peaks mingi esseega ühele poole saama ja eksamiks õppima ja jumal teab mida veel tegema. aga suva. täna on minu päev.
..
õhtune päike piilub veel aknanurgast sisse ja igalpool on haudvaikus. ainult kamin pragiseb. panin täna oma kursatöö põlema, kuna ei leidnud muud paberit, millega puid süüdata. peakski ekspressi ostma, need siselehed põlevad väga hästi.
..
nüüd ma proovin jälle siia midagi kirja saada. paar nädalat tagasi ma tegin jälle omale akaundi siia, kuid täna selgus, et ma ei mäleta ei userit ega passi, kuid õnneks sain sisse kunagi veel varem tehtud akaunti, mida ma üldse ei mäletanudki. päris huvitav.
..
meil on trepikojas mingi haisev tüüp juba neli päeva remonti teinud, ja nüüd ta hakkas jälle pläristama oma saega. nii palju siis sellest vaikusest. aga trepikojast tõotab ilus tulla. tänu sellele panen ma oma korteri hinnale kunagi, kui seda maha müüma hakkan, veel viiskümmend tuhat otsa.
..
ma teenisin täna meie grupile koolis kaks lisapunkti juhtimises. oli mingi ülesanne, kus igaühel oli natuke informatsiooni sellekohta, kui kiiresti mingi brigaad ühe torni püsti paneb. asi oli raskemaks tehtud sellega, et ei olnud meetreid, tunde, minuteid ja päevi, vaid cubbit´id ja schliep´id ja ponk´id. ja joru erinevaid päevi, mida ei olnud muidugi seitse nädalas (kui selline asi üldse eksisteeris). ja siis, et kui üks tegelane paneb ühe schliep´i ajal 150 plokki ja ühes plokis on nii ja naa palju kuupcubbit´it ja tööpäeva jooksul puhkab ta nii palju ponk´e ja Daydoldrum on puhkepäev. ja siis arvuta, mis päeval alustamisest on torn valmis.
tegelt oli asi selles, et kuidas grupp oma tööd organiseerib ja omavahel infot vahetab (no muidugi oleks võinud need infokaardikesed laua peale laiali ajada ja siis kähku arvutused teha, AGA NII POLEKS ÕIGE OLNUD), et siis kiiresti ja tulemuslikult õige vastuseni jõuda. ja meie muidugi jõudsime. ühe ponk´i täpsusega. torn oli valmis teise ´nädala´ Neptiminus´e päeval ´kell´ 8 schliep´i ja 4 ponk´i. teised grupid ei jõudnud isegi torni ruumala arvutamisest kaugemale. tase missugune.
..
ja siis saksa keeles oli ma ühe kodutöö jaoks nii toreda pildi joonistanud, et õpetaja lubas selle omale raami sisse panna.
..
oehh. pole midagi paremat, kui suitsetada siis, kui sa tegelt ei suitseta.

what a healthy start