sain täna oma pesumasina korda.

kuna mu naaber oli suurte külmade ajal siin korteris vastupidisesse suunda keeranud absoluutselt kõik kangid, mida keerata andis, siis peale gaasikraani avamist järeldasin, et ilmselt on ka pesumasinal mingi kraan kinni keeratud. nii oligi, ja nüüd vuristab ta just esimest laari musta pesu.

ja vannitoas keerasin ma ka kraanikausi kraani kinni, et ta enam vett välja ei ajaks. ametliku versiooni järgi külmus kraan puruks, aga mina arvan, et mu naaber kangutas ta katki, kuna kraan oli jääs ja ta ei saanud seda lahti. oleks võinud sel lihtsalt lahti sulada lasta. aga ega see pole esimene kord, kus ma olen sunnitud tõdema, et teda pole mõistusega eriti õnnistatud.

peaks lähiajal siia mingi torumehe kuskilt saama.

käisin mõnda aega tagasi oma pisikest vennatütart vaatamas. ta on just selline pisike ja krimpsus, nagu väiksed lapsed olema peavad. ja tal olid tumedad juuksed ka juba peas. ma loodan, et tal saavad olema suured ja pruunid nukusilmad ja et temast sirgub pikk ja ilus plika.
tal on juba nimi ka, Paula. nats nagu mu vanaema nimi oli, Pauliine.

mõnikord ma mõtlen, et miks mulle mu vanaema nii meeldib, kuigi ma teda eriti ei tundnud. ma olin suht noor ka, kui ta ära suri. vanade piltide peal näeb ta nii.. vanaema välja. vanaisa mulle ei meeldinud eriti, ta oli väga kuri. aga vanaema oli tore, ma ronisin talle alati öösel kaissu, siis kui mul maal jube magada oli.

soomes olin seekord isa juures öösiti pea koguaeg. nii kummaline oli minna esimest korda tema juurde. ma pole seal juba üle aasta käinud, aga selline tunne oli, nagu poleks seda aega vahepeal olnud. kõik asjad olid samade kohtade peal, kus vanasti.

isa on ka nii vanaks jäänud mul. lõikasin tal ükspäev juukseid ja siis hakkasin järsku nutma tal selja taga, nimodi vaikselt. ta istus seal tooli peal pea ettepoole kaldus, ja ma ei ütelnud talle ka, et ta pea üles tõstaks, et siis mul parem lõigata. ma lihtsalt lõikasin vaikselt, pisarad silmis, vaatasin teda ja mõtlesin, kui väga palju ma teda ikka armastan.

"Jack, I swear..."

ma käisin nüüd soomes kinos vaatamas "brokeback mountain" -i. peale kinost väljaastumist mõtlesin, et oli natuke aeglane film, kuid praegu tagantjärgi sellele mõteldes arvan ma, et ma pole vist aastaid juba nii head filmi näinud.

juba kinos istumine ja filmi vaatamine oli täiesti omamoodi elamus. ma kuulsin täiesti vabalt, kuidas inimestel telefonid taskus vaikse peale pandult vibreerisid või kuidas kuskil kellegil popcorn hamba all praksus, kuna absoluutselt kõik istusid pea terve filmi ajal täiesti vaikselt, häält tegemata. ja terve saal oli rahvast täis. ma pole eales nii rahulikku kinopublikut näinud.

ma ei mäleta täpselt, millal mul esimest korda pisarad selle filmi jooksul silma tulid, aga kui nad kord juba tulid, siis seda terve filmi vältel lõpuni välja.

ja ma ka niimoodi eriti ei naera kinos naljade peale, nagu selle filmi ajal. kõva häälega ja häbenemata.

ma juba praegu tahaksin seda filmi uuesti vaadata. ta haarab täiesti endasse kogu oma kurbuse, julmuse, ilu ja rõõmuga. annab sellise vabastava tunde. nagu oleks ise kapist välja tulnud, mitte kuidagi vaikselt hiilides, vaid jalaga uksed valla lüües ja tervele maailmale karjudes:

"SIIN MA NÜÜD OLEN JA KUI MA TEILE EI MEELDI, SIIS MINGE KÕIK VITTU!!"