ilmselt on ikka nii, et kui piisavalt kaua mingis seltskonnas oled, ja muud valikut sul pole, siis harjud ja kohaned keskkonnaga. mulle on mõned internatsionaalidest päris meeldima hakanud. nagu üks hispaania tüdruk, kes näeb välja nagu penelope cruz. ja ta räägib ka samasuguse hääle ja aksenduga inglise keelt. seda teevad küll ilmselt kõik hispaania tüdrukud, a no see selleks.

eile käisime väljas istumas suurema rahvaga ja siis seletasin selle plika ja ühe portugaallasega, ja järsku teatas Ana, hispaanlane, et nad hakkavad Nunoga, portugaallasega, filme tegema. ja ma täitsa tõsimeeli küsisin, et milliseid siis. ja tema täiesti tõsiselt vastas, et neil pealkirjad juba välja mõeldud. et esimene saab olema "Portugal does Spain" ja teine, "Passion in the Lift". ja seda oma armsa hispaania aksendiga ning täiesti tõsiselt oma suurte silmadega mulle otsa vaadates. ja ma naersin nagu ogar.

ja kui prahas olime, siis peale vihmast nädalavahetust viimasel õhtul õhtust süües poetas Ana, peale pikemat praha raamatu uurimist keset üldist jutusuminat: "Praha looks very beautiful in the sunlight". see oli nii tore, et ajab praegugi veel naerma :).

üks kõige rõvedamaid valusid maailmas on hambapõletikuvalu. täna öösel ei saanud sittagi sellepärast magada. kella seitsmest hommikul alates ajasin omale seitsme tunni jooksul 2500mg paratsetamooli näost sisse pluss 2000mg mingit antibiootikumi. peale seda 800mg ibuprofeeni, mis üllataval kombel hoiab kauem suurema valu ära kui paratsetamool. enne magamaminemist kordan seda. pluss 1000mg antibiootikumi. polegi täna suurt sittagi söönud peale tablettide.

kõik, mis ma ütlen, on paha. ja kui mulle keegi ei meeldi, siis on see ka paha, kuna tegelikult on see inimene ju nii tore. aga kõik, mis erineb tema maailmast, on paha. ja kõik, mis on natukenegi väljaspool tavalist, on väääga kummaline ja harilikult paha.

ja kui ta eile oma emaga rääkis, nagu ta seda iga jumala päev teeb, oli ta ema öelnud, et on juba varakult ennast vaikselt õhtusse seadnud, et mardisandid aru ei saaks, et keegi kodus on. mul oleks praegu nii hea meel, kui keegi oleks eile ukse taga kommi käinud nuiamas.

ja ta on siin ka teise semestri.

õnneks läheb ta jõuludeks minema.

muidu on kõik väga tore! päriselt ka :).

ma olen prahas koos mingi taieliku idioodikarjaga. ja nagu praegu selgus, ei saa ma tapiga tahti teha, kuna siinsel klaviatuuril neil pole. pohhui.
igatahes olen ma prahas. see on nii kuradi ilus linn, et nutma ajab kohe. tulime siia reedel kahe autoga, koos internatsionaalidega. tana on puhapaev ja homme peame juba tagasi soitma, kahju kohe.
siiasoites selgus saksa-tsehhi piiril, et uks hispaania tudruk oli oma rahakoti koos igasuguste dokumentidega mingisse saksa pensukasse unustanud, niet teine auto keeras ennast ringi ja soitis tagasi. mina neid ootama ei jaanud ja meie jousime ligi viis tundi enne teisi prahasse.
kokku on meil siin neli hispaanlast, keda peab alati kuskil jargi ootama. eile viskas mul siukse kopa ette, et otsustasin omaette minna. heaks pohjuseks oli mozarti requiem, mille kontsert toimus uhes kirikus, kuid kus muudi viimane pilet minu vaga suureks pettumuseks minu nina all maha. kuid siis jalutasin niisama ohtuses prahas ringi. ostsin omale vaga toreda salli uhest neist miljonist putkast, mis siin tanava peal on. seda voib kasutada suvel naiteks rannalinana, see on nii suur.
reedel, kui ka teised olid siia joudnud, laksime vanalinna, et kuskil pubis suua ja juua. ja viieteistminutiline jalutuskaik meie hostelist linna tundus neile sitapeadele taiesti uletamatuna. ja kuna mina olin teejuht, siis kuskile suvalisse urkasse ma ka ei kavatsenud minna. siis sain juba aru, et puuan veeta minimaalselt aega nendega.
eile tahtsid koik uhte superkuuli tiskosse minna ja mina olin juba varem otsustanud, et ei lahe sinna, kuid mulle kaidi nii kaua pinda, et lopuks andsin jarele. ja kui olin juba piisavalt mingit rummilaadset asja omale sisse ajanud, siis ei tundunudki see idee nii halb. kui joudsime tiskosse, siis utlesin keilile, et kumme minutit ja ma kaon siit. isegi hollywood tallinnas on sitaks parem koht. ja siis ma jalle kondisin, labi oise praha, tais nagu tarakan.
ja tana on pohmakas. kuna keili peab ilmselt koik linna vaatamisvaarsused labi jooksma, siis aeti mind liiga vara ules, et lossi minna vaatama ja blaaa. peale lossi saatsin ma teised perse ja laksin oma millegiparast valutava jalaga uhte ulitoredasse kohvikusse, kus soin pastat, join olut ja jumbo lattet ning tombasin monuga suitsu. ja kuna vihma hakkas sadama, siis tulin tagasi hostelisse. ja siin ma olen. teised tulid just tagasi, niet magamisest midagi valja ei tule. keili peab koguaeg midagi tegema, koguaeg peab mingi PLAAN olema, koguaeg peab mingit maja minema vaatama (aaaa.. praegu kuulsin labi ukse, et WE DON'T HAVE A PLAN YET, fakk ta voiks minema kaduda). mitte et see nuud ulinome oleks. mulle lihtsalt ei meeldi sundkorras KOIKI neid asju korraga labi joosta. mulle meeldib ka kohvikus istuda ja tibutavat vihma labi akna vaadata. ja mulle meeldib niisama tanavatel uidata. ja mulle meeldib poodides igast asju nappida. keili jaoks on poed midagi taiesti ebanormaalset. kuna seal raisatakse raha.
tana ohtul ma plaanikohaselt ei kaitu. ma kas magan voi olen kuskil kohvikus.

ma arvan, et ma olen baromeeter. juba kolmandat korda järjest hakkab järgmisel päeval peale seda, kui ma olen oma auto puhtaks pesnud, midagi sadama. mis muidugi tähendab seda, et auto on sama sitane, kui enne pesu. peale selle oli ka mu auto kõrval olev puu oma lehed auto peale hüljanud.

täna öösel siis sadas lumi maha. austria jättis sügise vahele ning peale suve saabus talv. eelmine neljabä oli 24 kraadi sooja. täna, nädal hiljem, miinus üks.