kaua võib.

nädalavahetusel mõistsin, et otsus olla joomata kaks kuud pole just eriti mõistlik. selleks, et ennast väga hästi täis inimestega tunda, peab ka ise samal lainel olema. mitte, et mul topeltsünnipäeval-kellakeeramispeol igav oleks olnud või et ma ennast mitte hästi oleks tundnud. peamiselt tundsin ma puudust klaasist oma käes koos suvalise mahla ja viina seguga. nädalavahetusest järeldasin ka seda, et kindlasti peaks ordeni andma ka alkoholi leiutajale. esimesed kaks lähevad sokolaadi ja piima leiutajatele.

kuid kuna ma olen ennast praegu sellesse olukorda sidunud, siis ma kannatan tubli poisina selle kõik ära. ja oma sünnipäeval joon ennast ilmselt pildituks. kaks päeva järjest. nagu tavaliselt.

siis võib jälle midagi sama absurdset lubada.

viimane kuu on mind isegi natukene kasvatanud. mitte sellepärast, et ma ei joo, vaid olen õppinud teiste vigadest. arvasin varem, ja ka käitusin vastavalt kusjuures, et sõbrad on konventeeritavad või isegi diposeeritavad vastavalt oma tujule. nooremana lõin vähemalt paaril korral ukse selja taga pauguga kinni, vajutasin nupule, lasin sillad selja taga pilbasteks ning vahetasin kallast, et uut elu alustada. ilmselt sooviga näidata, et ma olen ISIKSUS, ma teen täpselt nii nagu ma tahan, seejuures mitte midagi kahetsedes - mul pole sõpru vaja, kui ma neid vajan, siis leian endale uued ja paremad.

umbes pool aastat tagasi mõtlesin veel samamoodi.

terve selle aasta olen jälginud, kuidas see praktikas välja näeb teiste poolt teostatuna. kuidas see sildade õhkimine TEGELIKULT välja näeb ja kuidas see mõjutab inimesi mõlemal pool sillariismeid. millist kurnatust, valu ja frustratsiooni see tekitab, kuna keegi otsustab mingil hetkel olla just see ISIKSUS, kellel on absoluutselt pohhui, mis temast maha jääb. mida see teeb inimestega, kes ühel hetkel enam ei saa aru, mis nende ümber toimub või mis põhjustab sellise kohtlemise. milline on see tunne, kui sulle lüüakse uks näkku samalajal kui su sõrmed on uksevahel. ma tean, et igaühel meist on vajadus raputada ennast siin rutiinses lägas natuke, ajada selg sirgeks ja tunda uusi lõhnu seal kõrgemal. kuid miks teha seda sõpruse arvel, mida on nii raske saavutada ent nii kerge purustada. kohutavalt isekas oleks oletada, et silda taastades sind keegi seal teiselpool veel ootab.

ma olen seda teinud. lõhkunud ja taastanud ja lõhkunud ja taastanud. ja oletanud seejuures, et mind võetakse avasüli alati tagasi. kui mina seda muidugi tahan.

jah, ma olen egoist. ilmselt üks suuremaid, keda mu sõbrad kohanud on. kuid ma ei suudaks eales oma sõpradele sellist valu teha, jätta nad lihtsalt teadmatusse, kuna olen otsustanud nad koos ülejäänud minevikuga aknast välja visata. mul on kahju, et ma olen nimodi teinud ja mul on veel rohkem kahju, et ma olen sedasi veel mõtelnud. mul ei oleks ju kedagi, kui mul ei oleks teid. te olete ju ometi mu kõige kallimad inimesed siin ilmas.

persse ma olen jälle haige. pea on nagu puupakk, silmad valutavad ja köhides lendavad väiksed kopsutükikesed vastu arvutiekraani.

augustis lähen ma minema aastaks. ilmselt austriasse, kui ma siin nädala jooksul ei suuda ümber mõelda. mõtlesime kursaõega alguses saksamaale rosenheimi minna, aga kuna sealses ärikoolis õpetatakse muu hulgas puu- ja plastmassitehnoloogiat, siis mõtlesime, et me ilmselt sellele tasemele ei küündi ja otsustasime tagasihoidlikuma ärikooli kasuks kufsteinis lääne-austrias. seal õpetatakse internatsionaalset ärikorraldust ning prantsuse keelt ka.

kufstein on just selline pisike linnake alpides, mida kujutatakse postkaartide peal. kindlus mäe otsas keset linna ja selle ümber pisikesed ninnununnud majakesed. ja kooli kolm välismaalastele mõeldud ühikat on kohe inn -jõe kaldal. toad on ka enamvähem hinnaga, isegi katuseapaartmentte on seal saadaval.

igatahes on itaaliasse 50km, saksamaale saab, kui astuda üle piiri ning sloveenia, ungari, lichtenstein, tshehhi ja shveits on kõik 100-400km raadiuses. prantsusmaale peab lennukiga minema.

mõtlesin, et kuna vanemad tahavad vana suvila maha müüa ja siis mulle mingi auto osta, et võiks selle juba saksamaalt osta enne, kui austriasse minna. siis oleks tore seal ringi kärutada. mõtlesime kursaõega, et kuna austria on suht kallis, siis võiks nt tshehhis või sloveenias korra nädalas süüa käia ostmas. ning itaalias kohvil ja jäätisel käia. igatahes mõtlesime juba septembri alguses sinna minna. kool hakkab alles oktoobri alguses ja siis oleks aega seal ka pikemalt ja põhjalikumalt ringi vaadata.

ja seal paistab täielik suusaparadiis olevat. mingi kaardi pealt uurisin, et seal läheduses on terve persetäis mägesid, kus on kokku 90 lifti ja asja ning 250km radasid, nii punaseid, siniseid kui enesetapuradu. niet kõik suusa- ja lauapeded peavad mulle talvel külla tulema. talvel on seal ligi 5 kraadi külma (kuid võib olla ka palju külmemaid peroode, nagu hoiatab kooli kodukas - meid see eriti kõigutada ei tohiks), praegu on juba 10 kraadi sooja. ja shveitsi albid on ka kiviga visata, kui kohalikud peaksid nõrgaks jääma.

ma polegi juba väga ammu haige olnud, vähemalt mitte päriselt. sellise korraliku palaviku ja muu juurde kuuluvaga. juba eile ärkasin hommikul üles ringi käiva peaga ja jubeda väsimusega, kuid kirjutasin selle kõik nädalavahetuse arvele. aga kuna täna hommikul oli täpselt sama lugu, siis palusin mannul omale kraadiklaas tuua. ja see näitas hoobilt 38.1-e.

niisiis olen ma nüüd ametlikult haige. viimati olin ma korralikus palavikus mõned aastad tagasi soomes kui mul oli 39.2. siis sõitis ema päevapealt kohale ja ravis mind kaks päeva. söötis mulle lusikaga puljongit, kuna ma ise ei taibanud ei maast ega ilmast.

õnneks tuleb venna varsti ja toob mulle midagi süüa.

tatratest on möödunud juba igavik ja mind meenutavad sellest reisist vaid pildid, mida ma ei saa oma kaamerast kätte, kuna olen juhtme kuskile väga heasse kohta ära pannud. ma tõsiselt tahaks, et see reis oleks ka minu jaoks olnud elamus, mida ta oli teiste jaoks. aga no ei ole. eelkõige tulevad sellest meelde istumine bussi tartus ja nende inimeste kohtamine esimest korda ja see igavene läbu, mis seal bussis toimus. see jube sitt ja hais ja need ärajoodud näod, mis bussi astudes iga päev vastu vaatasid. võibolla oleks see pidanud mulle meeldima, võibolla leidsin ma endast väikse esteedi.

ma olen otsustanud mitte juua oma sünnipäevani, mis tähendab veel kahte kuud. eelmine nädalavahetus läks täiesti käest ära. kolmabä oli quelle moesõu, peale mida vallutasime mõnede modellidega ühe nurgakese saalist, kust pakuti suupisteid ja veini, ja hakkasime tarbima. niikaua, kuni koht kinni pandi ja me omale veel neli pudelit kaasa vedasime. edasi läks teekond läbi vanalinna erinevate asutuste millegipärast balti jaama kell pool seitse hommikul, kust võtsin takso ja sõitsin koju oksendama.

järgmisel päeval läksin kellu ja mannuga hollywoodi koos mingite meie kooli välismaalastega. kuna plikad pidid ära minema kolmest (mannu oli juba nii täis sel hetkel, et oli kõikidele prantslastele "piilu kummardust" teinud ja vähemalt ühega neist tatti pannud), sain mina kokku lonniga linna peal ja läksime edasi double cafe-sse, kus istusime ja jõime ja sõime nagu sead kella poole kuueni. ja taksoga koju.

reedel oli karini sünnipäev kloostriaidas, ja istusin seal kelluga mingi 12ni. siis viskas ta mind kadriorgu, kus sain kokku taivo ja tema bandega. edasi muidugi angelisse, kus oli kõik nagu ikka. pole mõtet seda enam ümber kirjutama hakata. seekord nägin seal ka tantsija jaaanekit, kes oli üliarmsas printsessikostüümis ja tiaaras ja oi kui purjus. õnneks või kahjuks läks seal elekter ära mingiaeg, mille peale asuti rahvast välja ajama. taivo meelitas veel volkmani juurde edasi jooma, aga kui nad läksid viimase jopet gardekast ära tooma, siis lasin jalga.

laupäeval olin haapsalus. ema ütles mulle, kui ukses sisse astusin, et vaata mis nägu sul peas on. ma ei hakanud talle ütlema, et sellise näo saab kui jood kolm päeva järjest. õhtul käisin veel sõpradega söömas ja joomas laines, kus laulis vello orumets.

pühapäeval läksin ilusti maale villa seina toppima ja sulatasin kamina ees lund, kuna läks meelest linnast vett kaasa osta.

olen viimasel ajal väga paljude vanade sõpradega kokku saanud ja uusi saanud isegi. veel rohkem olen aga mõtelnud üldse sõprade ja sõpruse peale.

ise sain ma umbes 18 aastasena teada, kes on minu päris sõbrad ja kes mitte, kui minu suur saladus lasti haapsalus ringlema. ega sealt midagi eriti alles ei jäänud, praegu on mul haapsalus vaid käputäis sõpru.

peale seda olen tutvunud väga paljude uute inimestega. paljud neist on mu parimad sõbrad, osades olen pidanud kõvasti pettuma, seda ka ilmselt tänu sellele, et usaldan inimesi pimesi. ja inimestes pettumine jätab ikka jälje küll, kuigi olen püüdnud mõelda sellele, et head leidub meist kõigist. mind teeb see õelaks. eriti nende inimeste suhtes, kes on minu või mu lähedaste suhtes halvasti käitunud. ja ma ei suudaks neile seda andestada. ma sülitaks neile näkku, kui nad seda minult paluksid.