no mida ma oskan öelda.. kordan jälle seda, et ma olen jube pettunud vä? jah, ma olen KOHUTAVALT PETTUNUD.

ma ei suuda ausaltöeldes enam kirja panna, kui nõmedad inimesed olla võivad. no tõesti.. kui ma korraldaks peo, siis ma saadaks kutsed kasvõi viisakuse pärast ka neile, keda ma võibolla niiväga peole ei oota. nagu ma olen ka juba teinud.

no mida ma pean siis sellest välja lugema, kui ma kuulen sellistest pidudest kuskilt kolmanda käest..
mind ajab see nii kohutavalt vihale.. nii kohutavalt vihale, et mul tulevad lausa pisarad silma praegu kui ma selle peale mõtlen.
kas ma olen mingi teisejärguline sõber? või olen ma lihtsalt mingi teisejärguline? või pole ma lihtsalt mitte midagi enam? lihtsalt sellepärast, et minu kohalolek ei sobi kellegile?
mida ma sellest nüüd järeldama pean? või, et kas mul on üldse õigust sellest midagi järeldada? kas te ei taha enam minuga suhelda? või pigem, kuidas te küll nii ühtselt mind ignoreerima hakkasite?

misiganes.

mängime siis seda liivakastimängu teie reeglite järgi.
ma kavatsen võtta seda väga selget ignoreerimist väga isikliku solvanguna. millena see ka mõeldud on.
kui minuga suhelda ei taheta, siis pole ka seda vaja. ka edaspidi. ma ei taha enam teiega mingit pistmist teha.

rohkem ma siia ploogi enam ei kirjuta.

hoidke kokku, sõbrad.